X

 

Soela
silmapiiri triip
poolitab taeva ja maa
laev sõidab läbi   (R:Grevel)

Ja nii ongi kui lähed Soelasse. Üks joon kauguses ja väike laevuke, mis libiseb mööda joont ükskord ühele poole ja teine kord teisele poole.

Aga kui jääd sinna pikemaks, näiteks nädalaks, siis hakkad nägema ka pisemaid asju, mis omakorda võivad Sind panna mõtlema palju suuremate teemade üle.

Sellel sadamal on oma nägu. Iga asi või ese, mis sadamas on, on kellegi käe või mõttega puudutatud. On need siis Ene lillepeenrad ja muulimärgid, kus ühel kalal on hambad ammuli, Reeda kivilepatriinud ja puupurjekad, Arno muulirajad, Enno saareplankudest lauad või miski muu – kõigele on hing juurde pandud. See sadam on nende inimeste nägu, kes seal toimetavad.

Ühel hommikul minnes Riinuga kohvikuust lahti tegema, olid Reet ja Arno juba seal, tegelikult juba palju varem, sest oli ilus hommik. Arno püüdis kala ja Reet aerutas. Enne kümmet jäime nende kuuri ukse ette trepimademele istuma. Ja jutt hakkas veerema. Rääkisime nende viimastest raamatutest. Olin neid salamisi sadamas juba varem sirvinud. Rääkisime, kust mõtted tulevad, kuidas nad vormuvad, miks mõned jäävad, aga mõned kaovad, kuigi oleks tahnud, et jääks. Kuidas Juhan Liiv tajus Peipsi järve laineid ja kirjutas luuletuse „Üle vee“ ja kuidas Reet pani Soela lained oma rütmiga oma  luuletusse. Millised kriukad peitis Arno oma illustratsioonidesse. Rääkisime „Prantsuse lastetoast“ ja millised võiksid olla tänapäeva hariduse põhitõed. Lõpuks hüppas  Reet püsti ja tõi kuurist paberi, kuhu oli joonistatud linnu kuju ja küsis: „Kas teate, kust see pärit on? Näe siit!“ Jah, tõesti. See lind oli olnud meie vahel kogu selle aja, põrandalaua mustri sees, aga mae polnud seda märganud.

Ega Arno polnud nendel päevadel ainus kalastaja. Tõsisematest kalameestest käis ka Peeter ja Randvere papi. Igaühel oma püügi filosoofia. Randvere mees sai eelmine aasta 10. augustil hea saagi ja arvas, et see kehtib ka sellel aastal, Peeter harrastas kannibalismi meetodit, pani ahvenale venna liha konksu otsa, Arno aga püüdis suuri ahvenaid suurte vihmaussidega. Tal oli üks nipp veel, aga seda ta ei avalikustanud. Saagiga läksid koju kõik.

Kuigi ilmad nädala vältel olid muutlikud, vihmapilved vaheldusid ületaeva vikerkaartega, leidsid tee sadamasse karvane sajajalgne, kivikest võrguniidis tassiv ämblik ja vene, läti, leedu, soome, poola, saksa ning itaalia keelt kõnelevad inimesed. Bolognast pärit külastajate arv oli muljet avaldav, sama kui nende poolt ära söödud Karja Pgariäri saiad ja teekoogid. Suurte itaalia perede kõlav laulev jutt veeres tundide kaupa üle Soela kai. Sakslased viskasid randa pikali ja otsustasid, et Tallinn võib neid veel ühe päeva oodata. Aga aeg ajalt nad  küsisid, et kas me ise ikka teame kui suurepärane koht see siin on.

Reedene päev oli teatripäev. Margus küll kahtles, kas sadam võiks olla teatrilava, aga ilm pööras kuivaks ning soojaks, seltsiruumi aknad said Riinu ja Kaspariga kõrvale lükatud, publikut tuli just toolide jagu ning Taritu näitetrupp oma säravate ja kroonitud näitlejatega esitas tõelist klassikat, Tšehhovi „Juubelit“. Proloogiks etendusele oli Taritu meesansambli kontsert ja epiloogiks tõeline juubelitort, millest suutäie sai iga kohaletulnu. Peale etenduse lõppu ei tahtnud keegi koju minna, ei külalised ega kodused. Viimane teema, mis enne südaöist „Head, ööd“ lahkumislaulu, oli tähelepanek, et Soelas puuduvad kõrged aiad, väravad ja kümnetest punktidest koosnevad keelusildid, aga sadam toimib ja kadudeta.

Pühapäeval oli selline kodune tunne, nagu suurtes peredes, kus lapsed tulevad koju ja räägivad kus nad on olnud ja mida teinud. Tulid Urmas ja Ene perega, tulid Reet ja Arno, tuli Vallis. Arno rääkis, kuidas saada odaviske rekordiviskajaks ja mis tunne on üle aastakümnete seista pjedestaalil. Vallis rääkis halenaljakaid lugusid jahimeestest ning -naistest. Naersime ja tundsime kaasa.  Urmas ja Ene koos oma täielise perega vaatasid üle karused hoolealused, sõid lõunat, arutasid Ennoga, mida peaks lastele pärandama ja mis ise oleme saanud. Üks idee oli, et kõige paremad maainimesed tulevad Viljandi Kultuuriakadeemiast, kus õpetatakse endast ja teistest arusaamist. Väärt haridus.

Meie valvenädala pärliks oli pühapäevaõhtu hämaruses treileril saabunud „Turm“, kes tahtis minna ja läkski Hiiumaale. Seisime ning vaatasime laeva ja kolme noore inimese tarka ning täpset toimetamist. Nemad teadsid, mida nad teevad, sest sedamoodi on aastasadu tehtud. Ainuke, millega aidata saime oli 500 kg kive ja kolm tassi sooja kohvi.

Kui nüüd lugeda sadama külalisteraamatut, siis meeldivaid tundeid ning häid mõtteid on siit asanud ka teised, peale meie pere. Tore, et Soela sadam on olemas ja tal on kodutunne sees.

 

tõed ilmnevad
väikestes asjades nii
et ostke luupe  (A. Kuusk)

              

                   

Arhiiv